narratiiv

Mis on narratiiv?
Ricoeur, Bahtin ja protsesslähenemised
Jenny Rankin.

Abstrakt: Sajandeid kestnud ükskõiksus narratiivi suhtes on mõningate teoreetikute arvates kulmineerunud narratiivi lagunemise (breakdown) või kriisiga, mida iseloomustavad kirjandusteoste tähtsuse vähenemine ning inimeste elu ajalise organisatsiooni fragmenteerumine.
Ometigi on kahekümnendal sajandil tekkinud uus akadeemiline huvi narratiivi vastu, iseäranis Paul Ricoeuri, Alasdair MacIntyre ja Mihhail Bahtini töödes. Nende töödele tuginedes võime nüüd defineerida narratiivi kui triaadi: narratiivne teos või artefakt, narratiivne teadvusseisund [mode of consciousness] ning nende kahe vaheline suhe, mida võib iseloomustada kommunikatsioonina. See rekontseptualiseerimine paljastab narratiivi jätkuva, kulgeva, ajalise ja loova, teiste sõnadega protsessuaalse loomuse. See võimaldab meil mõista, et narratiiv on fundamentaalne teiste inimprotsesside suhtes - nende protsesside, mis puudutavad dialoogi, intentsionaalsust, teadvust, teadmist, kultuuri, ühiskonda, reaalsuse konstrueerimist ning lõpuks ka isiklikku identiteeti. Narratiivi saab nüüd pidada baasiliseks kõigi inimtegevuse aspektide juures ning selle allikaks, mida MacIntyre nimetab elu ühtsuseks ["the unity of life"].

Viimase paari sajandi jooksul on narratiiv hakanud aeglaselt kerkima filosoofiapoolse halvustamise ja unustuse ududest, esitlemaks end inimtegevusele põhiolemuselt omase protsessina.
Narratiivi on viimaks hakatud mõistma kui alust, suhteid ja abinõu, mille pinnal, mille kaudu ja mille abil inimestel tekib teadmine nii iseenda kui neid ümbritseva maailma kohta. Võime nüüd mõista, et inimtegevus, intentsionaalsus, teod, tajud ja kogemused mõeldakse välja, mõistetakse ja vahendatakse läbi kultuuriliste ja isiklike narratiivide; ning võitlus tunnustuse eest [battle for recognition] toimub inimeste vahel narratiivsel pinnal.
Läbi kestva loomise ja taasloomise protsessi, jätkuva dialektilise liikumise mälestuse ja ootuse vahel, läbi inimestevaheliste suhete hõlbustamise loob narratiiv teadmise, kultuuri, traditsiooni, tõe, reaalsuse, teadvuse ja identiteedi protsessid.

Aeg on alati hõivanud filosoofide tähelepanu oma põhjaliku läbitungivuse, kõikjalolevuse ja paradoksaalse universaalsusega (Wood 1991). Erinevalt ajast pole narratiiv aegade jooksul filosoofe mitte niivõrd kimbatusse ajanud, vaid sellesse on pigem peaaegu rutiinselt suhtutud halvustamise ja möödavaatamisega. (Gare 2002).

Asjade selline seis on imestust vääriv, kuna me mõistame ja väljendame aega ning üldse kogu mõtlemist üksnes läbi narratiivi. Sellest hoolimata on narratiivist tihti ning pikkade perioodide vältel mööda vaadatud kui fiktsiooni või meelelahutuse valdkonnast; seda on vaadeldud kui reaalsuse representatsiooni või imitatsiooni, kui tavaseisundina jõude seisvast inimteadvusest tekkivat artefakti, mitte aga selle teadvuse moodustajat ennast.

Paljudes ringkondades loetakse narratiivi siiani vahelduvalt - ja vahel samaaegselt - teisejärguliseks küll mõistuse, matemaatika ja filosoofia suhtes, küll objektide ja vormide, "tõelise" ja igavikulise, instrumentaalse ratsionaalsuse ja teaduse suhtes.

Lühidalt: narratiivile on antud olemise [being] kirjeldamise roll, mitte aga saamise [becoming] võimaluste loomine, väljendamine ja nende avamine.

See ei tähenda, nagu oleks narratiiv lõpetanud eksisteerimise. Pigem tähendab see seda, et narratiivprotsessi keskne roll teiste inimprotsesside (mõtlemine, teadmine ja reaalsus, teadvus ja identiteet) suhtes on suurel määral tunnustamata või maha vaikitud; ning sellest mahavaikimisest kannavad kahju mõlemad pooled.

See mahavaikimine on andnud põhjust rääkida kriisist ilukirjanduslikes romaanides ja kunstis üleüldse, ning inimeste elu ajalise organisatsiooni lagunemisest - kriisist, mida tuntakse kui postmodernistlikku seisundit. Ometi on sellest kriisist tõusnud uus huvi narratiivi vastu, semiootika, lingivistika ja narratoloogia näol - hilinenuna näiv uurimus selle kohta, mida paljud tajuvad kaduva nähtusena. See taastekkinud huvi on suurel määral piiritlenud ennast kultuuriliste artefaktide süstemaatilise uurimisega - see vaatleb lugusid [story] kui teoseid, tooteid, või tekste. Ometi on selle uuest huvist innustust saanud mitmed teoreetikud, kes näivad liikuvat selle poole, et vaadata narratiivi protsessina.

Üks tähtsamaid nendest teoreetikutest on Paul Ricoeur, kelle kolmeköiteline teos "Time and Narrative" (1994-5) on saavutanud ülemaailmse tunnustatuse.
Ricoeuri kirjeldust narratiivi kohta tunnustatakse kui siiani kõige terviklikumat.
Tema kirjeldus vaatleb narratiivi kui meie ajakogemuse baasstruktuuri ning esitab kolmeetapilise mimesise protsessi, millest võrsub narratiivne identiteet ning kogu inimloovus. Nende ideede esitamisega paneb Ricoeur teistele järgimiseks programmi paika. Ometi pole Ricoeuri ideed probleemideta, ning kolme nendest probleemidest vaatleme siin; pöörates tähelepanu järgmistele autoritele: David Carr, Mihhail Bahtin ja Alasdair MacIntyre.
Ehkki ükski nendest probleemidest pole lahendamatu, viitavad need ometi vajadusele Ricoeuri kolmeetapilise mimesise ning narratiividentiteedi ideed ümber töötada, võttes arvesse narratiivi protsessuaalset loomust ning selle lähedasi ja lahutamatuid seoseid identiteedi, teadmise, teadvuse ja reaalsuse inimprotsessidega [human processes].

Illustreerimaks narratiivi protsessuaalset loomust, läheneksin siinkohal kolmest aspektist küsimusele, mis on narratiiv. Kõigepealt on võimalik vaadelda narratiivi kultuurilise artefaktina, teose või teksti või tootena, mis võib võtta mitmeid vorme, kuid mille lõppeesmärgiks on jutustada või avada [unfold] meie ees lugu. Teiseks on võib vaadelda narratiivi kui teadvuse ja eneseteadvuse fundamentaalset seisundit [fundamental mode]. Kolmandaks võib vaadelda suhet narratiivi kui toote ja narratiivi kui teadvusseisundi vahel. Seda suhet võib iseloomustada kui kommunikatiivset, mis on lõppkokkuvõttes ka keele ja narratiivi põhieesmärk.
Need narratiivi kolm aspekti sõltuvad üksteisest, ükski neist ei saa teisteta eksisteerida, ometi on narratiivne suhe neist kõige olulisem. Selle suhte alusel võib väita, et narratiiv on jätkuv ajaline protsess, millest võivad tekkida teised protsessid - dialoog, intentsionaalsus, teadlikkus maailmast ja teistest, kontseptsioonid ajalisusest väljaspool konkreetselt läbielatut, ning lõppkokkuvõttes isiklik identiteet.

I Narratiiv kui lugu või toode.
Üldiselt, ja ehk intuitiivselt, me teame, mis on narratiiv: lugu - faktidele toetuv või väljamõeldud või kusagil nende kahe vahel - mida tavaliselt jutustatakse verbaalselt või kirjalikult, ent seda võib väljendada ka teistes sümbolsüsteemides, näiteks kunsti, viipekeele või zhestide kaudu. Võime vaadelda narratiivteost kui mistahes jutustamise vormi, kus jutustamine hõlmab jutustajat või narraatorit, publikut ning subjekti. Subjekt puudutab elementide (tegude, sündmuste, karakterite, kogemuste ja situatsioonide) järjestamist avavasse [unfolding] ajalisse
konfiguratsiooni, milles need elemendid muutuvad mõttekaks või omandavad tähenduse. See avamine [unfolding] on temporaalne järjestamine, aga see ei pruugi tingimata kujutada endast seda ranget kronoloogilist järjestust, milles sündmused, teod või kogemused tegelikult aset leidsid. Nagu Pattick O'Neill (1996) kommenteerib, on narratiiv "puhtalt diskursiivne esitussüsteem ning selles mõttes on iga narratiiv üleüldse põhimõtteliselt fiktsionaalne." (lk 15). Lugu defineeritakse pea üksmeelselt kui heterogeensete elementide sünteesimist, sünteesi, milles konstrueeritakse algus, keskpaik ja lõpp, kus iga element ja iga etapp annavad oma panuse terviku moodustamiseks, ning kus igaüks lahendatakse lõpptulemuseni jõudmiseks. Niisiis võiks väita, et igal jutustamine on teataval määral fiktiivne, kuna komplekteerib pealtnäha seostamata osad (sündmused, tegelased, teod, situatsioonid või asjaolud) mõistetavaks tervikuks, mis enne ei eksisteerinud. Selles mõttes, et teaduslikud seletused, ajalugu ja kriitika on seostamata osade süntees, on nad kõik lood ning sisaldavad kõik mingil määral fiktsionaalset.

Enamus teoreetikuid, sealhulgas Paul Ricoeur ja Shlomith Rimmon-Kenan, kohtlevad sõnu "narratiiv" ja "lugu" sünonüümidena. Thomas Leitch (1986) teeb siiski loo ja narratiivi vahel eristuse, viidates lõpptulemusele, loo raamistikule või struktuurile kui loo"lubadusele". Lugu, väidab ta, võib hinnata heaks või halvaks vastavalt sellele, kui hästi ta täidab oma lubaduse. Leitchi jaoks pole lugu muud kui üks narratiivivorm - tema sõnul ei moodusta mõned narratiivid pärast originaalkontekstist väljakiskumist enam lugusid, mõned narratiivid on lihakssaamist ootavad potentsiaalsed lood, ja mõnedest narratiividest ei saa iial lugusid, kuna nad jäävad lahtisteks. Seega võime vaadelda näiteks teadusprojekti või sotsiaalseid formatsioone kui kestvaid või lahtisi narratiive, mida moodustavad lood; kuid nad ise ei ole lood. Leitchi ideed tunduvad olevat analoogsed Bahtini omadega, kes kasutab termineid "ütlus? [utterance] või "tekst" kõigi nende asjade kohta, mida Leitch kutsuks narratiiviks.

Ometi pole see eristus loo ja narratiivi vahel nii selge nagu Leitch tahaks meid uskuma panna. Tuleb sageli ette, et ühe loo element - väide, hüüatus, roppus [expletive], zhest - võetakse originaalkontekstist välja, kuid see ei muuda teda kontekstituks. Vastupidi, võime väita, et element omandab teises jutustuse, teise loo elemendiks muutudes uue tähtsuse [significance]. David Carr (1991) väidab Husserlile toetudes, et kõigel, mida inimteadvusele esitatakse, on juba narratiiviga sarnane struktuur. Iga sündmust, tegu või kogemust me vähemalt kogeme algust, keskpaika ja lõppu omavana, ajas kulgevana. Me ei võta neid vastu kui potentsiaalseid lugusid vaid lugusid iseeneses ja enese kohta. Pealegi on iga sündmus, tegu või kogemus koostatud väiksemate sündmuste, tegude või kogemuste seeriast ning on ise omakorda osa suuremast sündmuste, tegude või kogemuste seeriast. See langeb kokku Rimmon-Kenani ideega, et "iga üksiksündmust võib lahti harutada minisündmuste ja vahepealsete seisundite seeriaks... ning üheainsa sündmuse sildi alla võime paigutada [subsume] määratu hulga sündmusi" (1989, lk 15)

Kui me vaatleme narratiivi sellisena, on see kõikjalolev, piiritu ning kohaldatav kõigele, millega inimesed kokku puutuvad. Nagu Barthes (1987) ütleb:
"Maailmas on arvutult narratiive. Narratiiv on ennekõike määratu hulk zhanre, mis on erinevate substantside vahel jagatud - otsekui oleks iga materjal sobiv inimese lugusid vastu võtma. Narratiivi võib kanda suuline ja kirjalik keel, liikumatud või liikuvad pildid, zhestid ning segu neist kõigist, narratiiv esineb müüdis, legendis, valmis, jutus, romaanides, eepikas, ajaloos, tragöödias, draamas, komöödias, pantomiimis, maalimises... vitraazhakendes, kinos, koomikas, uudistes, vestlustes. ...Narratiiv on kohal igal ajajärgul, igal pool, igas ühiskonnas, see algab
inimkonna ajalooga ning kuskil pole ega ole iial olnud inimesi ilma narratiivita. Narratiiv on rahvusvaheline, ajalugu läbiv, kultuure läbiv, ta on lihtsalt olemas, nagu elu ise."

Kõigist akadeemilistest distsipliinidest tegeleb kirjandusteooria kõige silmnähtavamalt narratiivi kui looga, ja kohtleb narratiivi üldiselt kui toodet, sellist mida saab kritiseerida ja korrata, kas siis eraldi tema tootmise asjaoludest või ühena selliste narratiivide suuremast kogumist. Selline toote-kontseptsioon viib endastmõistetavalt üritusteni kirjeldada narratiivse loo identifitseeritavaid ning diagrammina esitatavaid struktuure. Freytagi püramiid (Ong 1988) on üks selline diagrammiline kirjeldus, mis leiab sooja vastuvõttu nii kirjanduslikes ringkondades kui psühholoogias. Freytagi järgi on lool tüüpiline klimaatline lineaarne süzhee, "tõusule järgneb langus, ülespoole suunduv [ascending] tegevus tekitab pinge, jõuab kliimaksini, ...millele järgneb lahendus või lahtiharutamine..." (Ong, lk 142) Ometi on see nägemus narratiivstruktuurist isegi kirjandusmaailmas piiratud, romaanivaldkonnas ei sobi see enam alates Flauberti ja Cervantese teostest, kes kasutavad kõrgemaid keerukusastmeid kui kahemõõtmeline püramiid hõlmata suudab. Antud lineaarne mudel, nagu ka teised selletaolised, ei suuda arvestada puhtalt suulistest kultuuridest tulevate lugude struktuuri, või teaduse, ajaloo, kunsti, viipekeele või kasvõi igapäevaelu narratiive.

Enamus teoreetikuid pooldavad siiski ideed, et lugudel on mingi struktuur. Carr paneb ette kõige lõdvema ja seetõttu vahest ka kõige adekvaatsema struktuuri. Tema idee järgi konstrueerib lugu alguse, keskpaiga ja lõpu ajalise järjestuse või konfiguratsiooni, mis kulgeb ajas ja eristub taustast; lugu kirjeldab subjekti, kompleksset kogemust, tegu või sündmust, ja hõlmab jutustaja ja publiku vahel toimuvat jutustamist.

Kirjandusteoorias on idee narratiivist kui põhiolemuslikult struktureeritud tekstist või tootest - kui loost - viinud hulga erinevate seletuste ja analüütiliste meetoditeni. Sellest narratiivikontseptsioonist tekib strukturalism, mis omakorda sünnitab poststrukturalismi, dekonstruktsiooni ja taasäratab huvi fenomenoloogia ja hermeneutika vastu - peamiselt oma piirangute tõttu. Terry Eagleton (1983) ja David Carr arvavad, et strukturalism ei tegele narratiivide sisu või tähendusega - eeldades, et tekstiline narratiiv võib olla seesmiselt tähenduslik - ega nende suhetega tekstist väljaspool asuvate asjadega, vaid ainult sisemiste suhetega; suhetega pealtnäha muutumatute elementidega narratiivteose sees. Strukturalistide jaoks ei ole kunsti ja elu vahel jätkuvust. Kunsti nähakse struktureerituna, elu aga struktureerimata ja kaootilisena. Pealegi ei suuda strukturalism tegeleda narratiivi ajalise loomusega, selle kulgemisega ajas või sellega, kuidas narratiiv ajaga ümber käib. Strukturalistid käsitlevad narratiivi pigem "objektina ruumis kui liikumisena ajas." (Eagleton, lk 116) Kuna narratiiv on nende jaoks atemporaalne objekt, ei saa see adekvaatselt või rahuldavalt kehtida ajaloolise muutuse kohta, või muutunud tingimuste kohta, millest tekivad erinevad kultuurilised kirjanduslikud tooted. Eagleton leiab, et strukturalism väldib "pirtsakalt" väärtushinnanguid ega suuda seega eristada head kirjandusteost bussipiletist (lk 122). Strukturalism näib viivat narratiivtoote atomistliku ja instrumentaalse abstraktsiooni äärmusteni.

Kui strukturalism kõrvale jätta, on kirjandusteoreetikute seas lahkhelid küsimuste üle, mis moodustab narratiivi - kas see on kirjandusuuringute aineks olev kirjandusteoste kogum, või üksiknäited sellest kogumist, sündmuste jutustamine teatud vormi või struktuuri sobivalt, või selliste struktuuride mitmesus; kas tähtsus ja tähendus [significance and meaning] on teosele
sisemiselt omased, või tekivad aktiivse suhtluse käigus teosega, või kas teos on ise tähenduslike protsesside tulem.

Ometi kalduvad sellised küsimused peitma kirjandusteooria enda kriitika narratiivset kompositsiooni. Need küsimused varjavad asjaolu, et lugu on lugu üksnes jutustamises - et see kulgeb ajas. Nende analüüsimeetodid jätavad välja inimmõtlemise, kontseptsioonide ja tegevuse narratiivse iseloomu baasilise tähtsuse inimese eneseteadvusele ja teadlikkusele olemasolust. Ja kuna kirjandusteooria "säilitab hoolikalt eristuse tekstisisese ja -välise vahel" (Ricoeur 1991, lk 26), põikleb see kõrvale narratiivi funktsioonist ja intentsioonist, milleks on edasi anda tähendust ja võimalikkusi.

II
Narratiiv kui teadvusseisund [mode of consciousness]
Kuigi kirjandusteoreetikud kasutavad terminit "narratiiv" ilukirjandusliku loo kirjeldamiseks, peame siinkohal vaatama narratiivi kui laiemat valdkonda, sellist, milles, nagu Barbara Hardy ütleb, "me näeme unenägusid... unistame... mäletame, ootame, loodame, heidame meelt, klatshime, õpime, vihkame ja armastame läbi narratiivi..."

Kuigi esimeses osas sai vastav eeldus paika pandud , võib väga harva kuulda või lugeda narratiivist kui meie teadvusseisundist ning maailmatajust. Kuna siin ei ole koht täiemõõduliseks dissertatsiooniks teadvuse ning taju loomuse teemadel, selgitagu paar vaatenurka, mida on mõeldud "narratiivse teadvusseisundi" all. Võime väita, et narratiiv teadvusseisundi rollis ühtaegu kujundab ja informeerib meie teadmist - nii enesest temporaalsete ja sotsiaalsete olenditena kui ka maailmast - ja samas on see teadmine.
Ricoeur paneb ette, et "kuni elu pole interpreteeritud, on see pelgalt bioloogiline nähtus". Tema teosed on mõjutanud teoreetilisi lähenemisi narratiivile ja uurimusi selle loomuse kohta. Kõige laiemalt tuntud ja tsiteeritud tema ideedest, ja võibolla ka kõige sisukam on ehk Aristotelese mimesise idee ümbertöötlus kolmeetapiliseks protsessiks.
Ricoeuri etapid on:
- mimesis1, milles taju võtab maailma vastu ennustavalt kujuteldud [prefigured], pre-narratiivsel või semantilisel kujul
- mimesis2, milles pre-narratiivne retseptsioon konfigureeritakse läbi "süzheestamise" ["emplotment"] narratiivsele kujule
- mimesis3, protsess, millega narratiiv kujundab meie ideed maailma kohta ümber.

See mimeetiline representatsioon ei ole "maailm", ega ka maailma imitatsioon vaid uus looming, mis lubab meil maailma mõista. Nendest kolmest etapist on meil kõige suurema tähelepanu all esimene, seetõttu väärib see ka põhjalikumat kirjeldust.

Ennustava kujutluse [prefiguration] all peab Ricoeur silmas seda, et maailm on inimeste jaoks sümboolselt kujuteldud, et meie retseptsioon maailma suhtes on eelnarratiivne ning et me mõistame maailma, "sest et see on juba artikuleeritud märkides, reeglites ja normides, see on alati sümboolselt vahendatud". Ricoeuri jaoks on kogu inimkogemus semantiliselt ja lingvistiliselt prefigureeritud, me mõistame tegevuse semantikat isegi enne, kui need tegevused on meile ümber jutustatud. Ricoeur väidab, et inimese läbielatud või sotsiaalne reaalsus on vahendatud sümboolsete representatsioonide kaudu, mis ootavad interpretatsiooni. Inimolend maailmas
[human being-in-the-world] on selle järgi redutseeritamatult lingvistiline (DiCenso 1990). Ricoeur ei väida, et mõtted ja teod on alati kohe narratiivid, kuid nad on prenarratiivid. Semantilise mõistmise muutmine narratiiviks on mimesise teine aste, "emplotmendi" või konfiguratsiooni staadium. Ricoeuri jaoks ei teki narratiiv enne, kui prenarratiivne lingvistiline ja semantiline mõistmine on tõlgitud, või konfigureeritud, süzheestamise kaudu. Sellest võime järeldada, et Ricoeur näeb süzheestamist kui "maagilist" loovprotsessi - et narratiiv on konstruktsioon, mida inimesed leiutavad või rakendavad impulsiivselt kirjeldamise, selgitamise või jutustamise juures.
Kuid Ricoeuri analüüs tõstatab mõningaid probleeme.

Võibolla, nagu fenomenoloogid Husserl ja Merleau-Ponty väidavad, on taju juba vahend interpreteerimaks maailma, millega me kokku puutume ning on seeläbi alati juba narratiiv. Ning kui meie maailma-retseptsioon on, nagu Ricoeur väidab, semantiline, siis maailma tajudes me juba korrastame/järjestame selle. Sümboolne, lingvistiline või semantiline mõistmine kujutavad endast seda tüüpi arusaamist, mis suhestab elemente omavahel, mis kulgeb ajas ning mis on juba räägitud ning vastu võetud - millel on, lühidalt, narratiivne struktuur ja ajalugu. Carr väidab, et inimesed on tihedalt ja vältimatult ühendatud oma ajaloolise minevikuga. See minevik määrab meie igapäevasele elu, olles aluseks meie oleviku kogetuna tajumisele [present-as-experienced] ja kontseptsioonidele maailmast ning kontseptsioonidele endast ja teistest. See on "eeltemaatiline taustateadvus", mis "prefigureerib" tunnetuse. Ajalugu "moodustab meie igapäevasele kogemusele horisondi ja tausta" (Carr). Ning mis puutub ajaloo narratiivsesse loomusesse, siis Carr väidab, et ajalugu järgib narratiiviga sama struktuure - identifitseerides algusi, keskpaiku ja lõppe, muutes kronoloogilise järgnevuse konfigureeritud järjestuseks.

Bahtin vaatleb inimteadvuse märke, sümboleid ja sõnu ning leiab, et ükski sõna ega sümbol pole neutraalne. "Ühelgi loomulikul nähtusel pole "tähendust", ainult märkidel (sh sõnad) on tähendus." (1986, lk 113) Ta leiab, et märgid, sümbolid ja sõnad saavad oma mõtte [sense] ja tähenduse [meaning] läbi dialoogiliste protsesside:
"Sõna (või üldisemalt iga märk) on indiviididevaheline. Iga asi, mida öeldakse, väljendatakse, paigutub väljaspoole rääkija "hinge" ning ei kuulu temale. Sõnu ei saa omistada ühele kõnelejale. Autor (kõneleja) omab enda võõrandamatut õigust sõnale, aga ka kuulajal on oma õigused ning neil, kelle hääli kuuldakse sõnas enne, kui autor selleni jõuab, on samuti omad õigused (lõppude lõpuks ei ole olemas sõna, mis kellelegi ei kuuluks). Maailm on näidend, millest võtavad osa kolm tegelaskuju..."

Meie kogemuse märgid, sümbolid, reeglid ja normid on juba vahendatud läbi narratiivide, mille kaudu me oleme saanud neid tundma - meil on nende kohta juba ajalooline ning narratiivne teadmine. Seega kui maailma tajutakse ja on alati tajutud semantiliselt, siis vajadus transformeerida see arusaamine narratiiviks hakkab näima üleliigne.

Carr leiab samuti, et maailmal meie taju poolt vastuvõetuna on juba narratiivne struktuur. Selle idee selgitamiseks võtab ta appi fenomenoloog Husserli. Husserl väidab, et mälul on tähtis roll, säilitamaks kestev teadlikkus asjadest kui temporaalsetest objektidest; asjadest mis jäävad muutumatuks ja kestavad, või asjadest, mis muutuvad, moodustades seega sündmuse.
Teadlikkus sündmusest, teost või kogemusest võtab arvesse selle järgnevust, "äsja eelnevust", mis eraldab mälestust selle asja kohta mälestusest teiste asjade kohta. Ning selle mälestuse sugulaseks on lähituleviku ootus selle kohta, kuidas sündmus oodatakse kulgevat. Husserl
nimetab neid kahte funktsiooni "retention" ja "protention". "Toimumisväli" ["field of occurrence"] koosneb mineviku ja tulevikuhorisontide kokkuvõtmisest (taking together), mille üle teadvus lahti rullub. Sündmust ei tajuta kui atemporaalset juhtumit vaid tajutakse mineviku retentsiooni ja tuleviku protentsioonina, mis määravad sündmuse olevikus. Carri jaoks pole sündmuste organiseerimine järjestusse, loo või narratiivse vormi kujule mitte fiktsionaalne vaid inimtaju ehe representatsioon.

Lisaks sellele, leiab Carr, peegeldab Ricoeuri kontseptsioon narratiivist ning iseäranis mimesis1-st strukturalismi, millest ta püüab eemalduda. Ricoeur tundub esmapilgul olevat vastu strukturalistlikule ideele lõhest [discontinuity] kunsti korrastatud maailma ja elu kaootilise reaalsuse vahel. Ometigi on tema idee prefiguratsioonist paljalt selle seisukoha leebem variant. Ricoeuri pre-figuration ei ole narratiivne struktuur; see on miski mis jääb sinna vahele: ühel pool narratiivne struktuur, teisel pool strukturalistide poolt ettepandud lahkheli, lõhe läbielatud kogemuse ja kunsti poolt peale surutud narratiivse korra vahel.

Ricoeuri jaoks suudab vaid süzhee tasandada seda lahkheli, tuues keele kaudu maailma harmooniat ning midagi uut. "Selle asemel, et maailma kirjeldada, see taaskirjeldab seda" (Carr lk 15), "millegina nägemine" või "otsekui" , mitte "nägemine" või "kui".
Carr mõistab Ricoeuri nii: "'Alguse, keskpaiga ja lõpu ideed ei ole kogemusest võetud: nad ei ole tegeliku tegevuse jooned vaid poeetilise korrastamise mõjud". Lugu taaskirjeldab maailma, st see kirjeldab teda, otsekui ta oleks see, mida ta eeldatavalt tegelikult pole." (Carr, lk 15)

Seega, inimestele ei saa maailm, millega nad kokku puutuvad, olla Ricoeuri järgi prenarratiivne. Olemaks prenarratiivne peaks see omama pre-mälu ja pre-teadvust. Enne narratiivi on instinkt, aga meie eksistents pole pelgalt instinktiivne. Nii filosoofid kui psühholoogid leiavad, et pole olemas ühtki iniminstinkti, mis jääks kestma pärast imikuiga, mitte ühtegi automaatset käitumist, mida ei kontrolliks ja/või vahendaks sotsiaalsed "märgid, reeglid ja normid" - sotsiaalne narratiiv. Need märgid, reeglid ja normid asetsevad narratiivi sees, neid tajuvad ja võtavad vastu narratiivsed teadvused ning neid reprodutseeritakse ja refigureeritakse narratiivses kommunikatsioonis. Kuigi me võime kuulda selle instinktiivse eksistentsi kaja mõnedes lugudes või selgitustes, nagu näiteks utilitaristlik seletus selle kohta, mida tähendab inimeseks olemine; siis ometi on meie maksimeerimisele kuuluvad lõbud ja minimeerimisele kuuluvad ebameeldivused just narratiivi poolt soovitatud ja vahendatud.

Kui teadvus on loomult narratiivne, siis peab mõtlemine samuti olema narratiivses raamis. Nagu Bell (1990) väidab, on narratiiv mõtlemise kujundamisel ülimuslik ja ürgalgne protsess, mis leiab aset mõistusest ja tõenditest [evidence] sügavamatel tasanditel.
Narratiivi laiemate definitsioonide kohaselt, mida siin ette pannakse - naratiiv kui teos või toode ja narratiiv kui teadvusseisund, selles mõttes, et tajud on alati juba läbi narratiivi vahendatud - nende laiemate kontseptsioonide järgi tundub, et Ricoeuri prenarratiivne maailm ei ole see maailm, millega inimesed kokku puutuvad või kus nad elavad.

Ent isegi kui me aktsepteerime ideed narratiivist kui fundamentaalsest teadvusseisundist, ei selgita see, kuidas teadvused üksteisega suhtlevad, kuidas ideesid ja mõtteid genereeritakse ja üle kantakse. Lükata narratiivi analüüsi siinkohal edasi tähendab toetada ideed nartsissistlikust ja egoistlikust selfist, identiteedi fragmentsioonist, kuna see ei ole enam ühendatud teiste modereeriva mõjuga, ning individualismist, mis näib tänapäeva arenenud kapitalistlikes
ühiskondades ülekaalus olevat. Narratiivne teadvus ise ei tegele moraali ja eetikaga, enda ja teiste tunnustamisvõitlusega seni, kuni see astub ühendusse teiste selliste teadvustega. Seega aktsepteerides narratiivi sellisena, nagu teda siiani on käsitletud, jääb varju idee, et eneseteadvus võib tõusta üksnes ühendusest teistega, et identiteet luuakse läbi enesepeegelduste, mida näeme teistes.

IIINarratiiv kui kommunikatsioon.

Niisiis kolmas ja kõige tähtsam aspekt on siinkohal suhe narratiivi kui teose või toote ja narratiivi kui teadvusseisundi vahel. See suhe on mitmetahuline, sepistades ühendusi ja suhteid autori, teose ja publiku vahel, üksikute publikuliikmete ja erinevate autorite vahel, erinevate teoste ja erinevate publikute vahel. Nagu Bahtin väidab iga suhte - iga osadest terviku moodustamise uuringu või iga arhitektoonika kohta - suhted narratiivse teose ja narratiivsete teadvuste vahel "pole iial staatilised vaid alati tekitamise või lammutamise protsessis." (Holquist, 1991, lk 29) Neid suhteid, nagu eespool väidetud, saab iseloomustada kui kommunikatsiooni, mille põhiolemus, nagu iga akti juures, on teadlik või ebateadlik intentsionaalsus. Me oleme tegutsejad [agents] narratiivides, mida me loome, millega me interakteerume ja mida me kasutame suhtlemiseks.

Tahtlikku tähendust ei kanna mitte ainult narratiiv-toode - ideede, kriitika, tunnete, tegevuste või lugude väljendamine - vaid ka selle teate edastamises on teadlik, poolteadlik ja teadmatu intentsioon; vastata, rääkida ja saada kuuldud, teistega ühendust võtta, interakteeruda ja tunda end tegevustes ära, saada tunnustust teistelt ja jõuda tunnustusele teiste intentsioonide suhtes. Narratiivne teos on narratiivteadvuse sisemise loovakti toode. Teos pole võimalik oma autorita ning on alati mingi eesmärgi tulemus. Seega eitada teose autorlust ning selle tootmise asjaolusid tähendab eitada teose eesmärki: suhelda.

Narratiivtoote ja esmase teadvuse, autori, vahel on suhe, milles kumbki esitab teisele nõudeid. Teos ja autor on loomisaktis teineteisega lähedaselt ühendatud. Teos on mingi plaani tulemus, selle plaani realiseerimine, ning nende kahe interaktsioon ja võitlus nende vahel (Bahtin 1986, lk 104). Realiseerimisprotsessi käigus on plaan avatud ümbermõtlemisele ja ülevaatamisele. Oma realiseerimises on teos testament autori intentsioonile. Autor esitab teose kaudu nõude tõe, moraali ja väärtuse kohta - töö paljastab midagi nendest nõuetest autorile, peegeldades tagasi autori intensioonid ja kui hästi või teisiti need realiseeritud on. Autor loob teose, mis oma loomises mõjutab autorit.

Retseptsiooni käigus sekundaarne narratiivteadvus taasloob narratiivi ja töötab selle ümber. Ricoeur leiab ilukirjanduslike lugude kohta, et narratiivteose kompositsioon "ei ole lõpetatud tekstis vaid lugejas, või täpsemini, narratiivi mõte [sense] või tähtsus [significance] võrsub tekstimaailma ja lugeja maailma lõikumisest." Teiste sõnadega võib narratiivne ilukirjandus refigureerida ja transfigureerida elu. Lugeja liigub implitsiitsesse universumisse, teksti kogemushorisonti, võrreldes kujutluses seda horisonti tema enda tegeliku, läbielatud (siiski juba narratiivselt vahendatud) kogemusega universumist. Miski autorist ja autori maailmast ja intentsioonidest kandub üle vastuvõtjale, ja transformeerib vastuvõtja mõistmist. Teosega ühendusse astudes transfigureeruvad vastuvõtja ja teos; vastuvõtja hõlmatakse teose universumisse ning ta töötab selle ümber, sünteesides seda eelnevate ootushorisontide ja kogemustega, ja seega laiendades neid horisonte. Teosega suhestuv vastuvõtja kirjutab ennast
teosesse sisse, kuna aga teos asub tema teadvuses ajas kulgema. Ta loob vastuvõetud narratiivile raamnarratiivi, kriitika või hindamise narratiivi. Ta toob autori ideed elule, neid ühtaegu vastu võttes ja transformeerides, ja autor muudab vastuvõtja kujutluse elusaks läbi uute horisontide, mis teoses sisalduvad. Narratiivsed suhted lubavad indiviididel saada rohkemaks kui nende kasvatuse ja elu-olu toodeteks, enamaks kui nende eksisteerimise tingimused.

Niisiis kohtuvad kaks teadvust narratiivtoote abil. Teos on ühtaegu kohtumispaik ja kohtumine (Winterson 2002), teadvuste kokkupõrge, milles nii vastuvõtja enda teadvus kui narratiivne produkt transformeeruvad. Teosest saab teade ja vahendamine, ideede või info või loo kandja. Ning narratiivteost ei saa vaadelda kui monoloogi. Nagu Bahtin väidab, on iga narratiivne teos, iga ütlus [utterance] või lugu, nii ajalistes kui ruumilistes suhetes kõigi teiste narratiivide, ütluste, lugudega - vastuse või vastust ootavana (Holquist, 1991). Seega kahe teadvuse kohtumine, läbi narratiivteose, on dialoogi algus.

Kui teadvused põrkuvad teose abil (mis implitsiitselt hõlmab teoseid, millele ta on vastuseks ja teoseid, mis tekivad temale vastuseks), saab narratiivteosest traditsioonide ja ajaloo ning unistuste ja tulevikulootuste teemalise dialektika kandja ja õhutaja, ta on seega olevikus läbielatava kogemuse meedium. See on Ricoeuri sadestumise [sedimentation] ja innovatsiooni, ideoloogia ja utoopia asukoht. Läbi teosega suhestumise või selle loomise astub narratiivteadvus ühendusse lähedaste teistega, peregrupiga, kogukonnaga, ühiskonnaga üleüldse ja sedamööda tundmatu teisega. Narratiivist saab kogukonna liim, kultuurivõrk, ühiskonna maatriks. Narratiivset kommunikatsiooni võib nüüd näha kui võrgustikku mineviku, oleviku ja tuleviku dialoogidest: autori sees, autori ja tema teose vahel, autori, teose, ja publiku vahel, selle publiku üksikliikmete vahel, teose ja teiste sarnaste teoste vahel, ajaloo ja võimalike tulevike vahel, individuaalsete teadvuste ja nende kultuuri vahel. Ja läbi nende mitmesuguste ühenduste - intiimsetest abstraktseteni - jõuab narratiivne individuaalteadvus mõistmisele oma füüsilise kehastuse ühtsusest ja individuaalsest identiteedist. Nendest ühendustest tekivad karakter ja identiteet.

Kui kaks teadvust narratiivteose kaudu kohtvad, kui kohtumisest saab dialoogiline, siis on võimalus, et self peegeldub teises. Sellisena on see kohtumine vahend, millega mõistetakse selfi ja teist, selfi teises ja teist selfis (sealjuures teine on konkreetne või vahetu kõnelusest osavõtja, on loodus, või on abstraktsioon). Selles kommunikatsioonimaailmas puhkeb narratiiv sellise sügavuse ja rikkuseni, mis meile ei avaldu, kui vaatleme eraldi narratiivi teose või tootena (nagu tava- ja kirjandusteoreetilises arusaamas narratiivist kui novelistic loost) või narratiivi kui teadvussseisundit (eksistentsialism ja fenomenoloogia). Narratiivist saab ühtäkki intentsionaalne, kreatiivne, interaktsionaalne, dialoogiline, emergentne ja protsessuaalne.

Kirjandusteoretiseerimine, mis tegeleb toote, teosega, ei suuda selgitada seda kui ideede edasiandmise vahendit, kui vahendamist looja ja vastuvõtja vahel, mis mõlemaid muudab, või teadvuste kohtumispaigana. Kirjandusteooria jaoks on produkt staatiline ja ajatu töö, mis jääb samaks, vahet pole, kelle poolt või millal seda loetakse. Aga kommunikatsioon on unikaalne sündmus, mis toetub aja ja koha unikaalsetele asjaoludele, ja unikaalsetele indiviididele, kelles ja kelle vahel see aset leiab. Bahtin väljendab seda tunnet, kui kirjutab; "muidugi on võimalik, reprodutseerida teksti... aga teksti retseptsioon subjekti poolt (selle juurde tagasipöördumine, korduv lugemine, uus tsitaadi avaldamine) on uus, korratamatu sündmus teksti elus, uus lüli ajaloolises kõnekommunikatsiooni ahelas". [Selle ja teiste tsitaatide siiahõlmamine on
illustreerimaks "uut avaldamist", või elementi, mis võetakse tema originaalkontekstist ja leiab uue tähtsuse uues narratiivteoses.]

Fenomenoloogia, teadvuse uurimine, ei suuda selgitada narratiivkommunikatsiooni käigus aset leidvate teadvustevaheliste interaktsioonide või ühe narratiivteadvuse sees narratiivteose retseptsioonile vastusena toimuvate interaktsioonide dünamismi ja laiust.
Benderi väitel käsitlevad varased fenomenoloogid indiviidi elu kaheks laiaks sfääriks jagatuna - tavapärase tegevuse igapäevaelu, kus tähenduse kohta käivate küsimustega ei tegelda, ning arutelude, tähenduse üle juurdlemise maailm. Esimeses on teiste ja meie kohatavate objektide spetsiifilised teadvused antud - pragmaatiline oletus sarnasusest ja jagatud tähendusest.
Need fenomenoloogid leiavad, et igapäevaelu on "monoliitiline siin ja praegu", harjumuspäraste tegevuste, rutiinide ja kommete ruum, milles domineerivad pragmaatilised motiivid ja "retsept"-teadmine. Elu on jagatud igapäevaelu pragmaatiliseks sfääriks ning perioodideks, mil toimub selle igapäevaelu üle mõtisklemine. See mõtisklus ei mõjuta tingimata, või isegi tihti, meie käitumist. Kuid selline analüüs käsitleb ka identiteeti ja indiviidi eetilist seisukohta, väites, et eetika ja tähendus ei ole osa proosalisest elust, vaid nad paiknevad ainult mõtiskluste maailmas.

Teisalt Bahtin jällegi eelistab mõelda, et "eetiline, religioosne ja tähenduslik on loodud ja kohal igas aktis... akti ühtsus ja selle seletus, tegu ja selle tähendus, on miski, mis ei ole iial a priori, aga mis peab alati ja kõikjal olema saavutatud." Narratiivi, kui toodet, teadvusseisundit ja kui suhet nende kahe vahel, võib vaadelda kui proosalise tegevuse ja mõtiskluse pooluseid ületavana, ühtaegu neid ühendades ja muutes neid mõlemaid tähenduslikuks; seeläbi narratiiv kaotab duaalsuse.

Mõtisklusest saab introspektiivse teadvuse akt, mõtisklus informeerib proosalist tegevust, kas siis indiviidi poolt või traditsioonide poolt, mida läbi narratiivse kommunikatsiooni edasi antakse. Bahtini jaoks on iga tegu, iga eksistentsiakt unikaalne sündmus, mis toimub unikaalses ajas ja kohas, unikaalselt paigutatud indiviidile, kes sellegipoolest jagab selle koha, aja ja individuaalsuse unikaalsust iga teise indiviidiga (Holquist). Ükski tegevus iseenesest pole korratav, sest et iga tegevus on uus. Ning nagu Carr väidab, on isegi tegevuse kulgemine kolme osapoolega narratsioon:

"Loo jutustamine oma tavalistes sotsiaalses ja kirjanduslikus vormis on intersubjektiivne tegevus, mis eeldab kuulaja või lugeja vaatenurka jutustatud sündmustele, ...seda vaatenurka eeldatakse isegi toimijalt tema enda tegevuse kohta ning kogejalt tema enda passiivsete kogemuste kohta. Mõnikord on mul tunne, et vaatlen ennast nagu kedagi teist ega mõista otsekui, mida see inimene teeb, ja seega vajan, et mulle seda jutustataks... jutustamine, milles mina (jutustaja) räägin või meenutan või seletan endale (kuulajale), mida mina (tegelane) parasjagu teen."

Me tegutseme harva mõtlemata, või mõtleme ilma samal ajal tegutsemata. Me õpime modelleerima dialooge iseendaga, mõttedialooge Mina ja enda vahel, läbi selle intentsionaalse, dialoogilise, kreatiivse. protsessuaalse, interaktsionaalse fenomeni. Selfist saab sisevestluste objekt ning subjekt. Enesereflektsioon ja eneseteadvus saavad võimalikuks läbi ühenduste teistega, läbi enese reflektsioonide teiste silmis, läbi narratiivse dialoogi mudeli, läbi dialoogi sisu ja tooni, ja läbi võitluse tunnustuse nimel, mis käib narratiivprotsessis ja selle läbi.

See ei lange päris kokku Ricoeuri ideega identiteedist. Ta leiab, et identiteedi konstitueerib enesejäävuse [self-constancy] tunne ja kuuldud või loodud lugude omastamine. Narratiividentiteet on Ricoeuri jaoks
"enesejäävuse määraja, võib sisaldada endas muutust, mutateerumist ühe eluea sees (within the cohesion). Subjekt on siis korraga omaenda elu lugeja ja kirjutaja... elulugu kujundavad ümber kõik tõesed või fiktiivsed lood, mida subjekt enda kohta jutustab. Elust saab selle ümberkujundamise tulemusena räägitud lugudest kootud kangas... Enesest teadlik self on jälgitud elu vili, kui meenutada Sokratese fraasi "Apoloogias". Ning jälgitud elu on suures osas puhastatud, selgitatud [clarified] meie kultuuri poolt edasikantud narratiivide katartiliste efektide kaudu, olgu need siis ajaloolised või fiktiivsed. Nii viitab enesejäävus selfile, mida juhendab tema poolt endale kohandatud kultuuri looming."

See meenutab vaadet, et inimelu on looline [storied], narratiivteos, ja et teadvus on narratiivne, aga see ei suuda hõlmata ideed, et identiteet on suhete, dialoogide ja dialektika, tunnustamisvõitluse funktsioon. Ricoeur tundub tegelikult ignoreerivat Hegeli ideed, et identiteet leiab määramise tunnustamisvõitluses ja selle kaudu, ning leiab, et see on pigem miski, mis on saavutatud indiviidi poolt näivalt "impersonaalsel" ja mitteintentsionaalsel kombel, teiste abist isoleerituna, ilma selleta. Eeldades, et meil on korralik ilukirjanduse raamatukogu, tundub meie identiteet olevat kindlustatud.
See on loomulikult liialdus, vahest ebaaus tõlgendus Ricoeurist, aga see heidab valgust tema suutmatusele võtta arvesse konkreetsete, vahetute ja tegelike teiste rolli identiteediformatsioonis. Me peame kõigepealt vastu võtma meie endi lood ning õppima, kuidas võtta vastu lugusid kelleltki, mõnelt vahetult ja tegelikult teiselt, kuna me ei ole sündinud oskusega lugeda, interpreteerida, või rääkida - ainult võimega õppida neid oskusi.

Ühes hilisemas töös muudab Ricoeur oma meelt selle subjekti kohta, kes on: "korraga omaenda elu lugeja ja kirjutaja", ning väidab selle asemel et, "õpime saama jutustajaks ja kangelaseks enda loos, ilma et meist saaks tegelikult oma elu autor." Ta leiab nüüd erinevuse narratiivse elu ja narratiivse fiktsiooni vahel; et fiktsiooni narraatoriks on autor, samal ajal kui elus me oleme narraator aga ei suuda iial olla autor. Ometi ta ei selgita kellest või millest saab meie isiklike elude autor.

Nii MacIntyrel kui Bahtinil on selle kohta selged seisukohad. MacIntyre'i jaoks "me pole kunagi enamat (ning oleme mõnikord vähem) kui omaenda narratiivide kaasautorid. Üksnes fantaasias elame me seda lugu, mida tahame. Me siseneme (ellu) staadiumis, mida me ise ei kujundanud ja me leiame end tegevuse osana, mis ei ole meie enda tehtud."
Ometi on igaüks meist peategelane, kangelane, meie enda draamas, ja kõrvaltegelane teiste draamades. Sellelt positsioonilt me võime mõista, et identiteet pole üksnes isikliku potentsiaali täitmine, mitte ainult lugude omandamine, vaid dialoogiline suhe selle potentsiaali ja ainulaadsete aja-koha olude vahel, milles me elame, ning see on meile antud läbi dialoogi narratiivprotsessi. Niisiis, sedaaegu kui Ricoeur otsib elu narratiivi, on võibolla MacIntyre"i idee, et me otsime narratiivide ühtsust, adekvaatsem.

Bahtini seisukoht on Ricoeurist isegi kaugemal kui MacIntyre'i oma. Ta leiab, et meie autoriks on vahetu ja konkreetne Teine: et "self ei saa iial olla eneseküllane konstrukt" (Holquist). Pigem on self alati dialoogiline, suhe, mis manifesteerub dialoogis selfi ja teise vahel. Bahtin võtab oma mõtted kokku järgnevalt:

"Ma olen endast teadlik ja saan endaks ainult enda teistele paljastamise läbi, läbi teise ning teise abiga. Kõige tähsamad aktid, mis moodustavad eneseteadvuse on määratud suhtega teise teadvusse. Inimese pärisolemus (nii väline kui sisemine) on kõige sügavam kommunikatsioon. Olla tähendab suhelda. Olla tähendab olla teise jaoks ja läbi teise enda jaoks. Isikul pole sisemist suveräänset territooriumi, ta on üleni ja alati piiri peal: vaadates enda sisse vaatab ta teiste silmadesse... Ma ei saa ilma teiseta hakkama, ma ei saa saada iseendaks teiseta, ma pean leidma iseenda teises, leides teise eneses (vastastikuses reflektsioonis ja vastastikuses aktsepteerimises.)"

IV Kokkuvõte
Selles essees väitsime, et narratiivi saab defineerida Bahtini triaadina narratiivsest teosest või tootest, narratiivsest teadvusseisundist ning suhtest nende kahe vahel, mida võib iseloomustada kommunikatsioonina. Ometi tuleb veel selgeks teha, millele viitab sõna "narratiiv". Kas see on narratiivne teos, narratiivne teadvusseisund või narratiivne kommunikatsioon" See pole üks neist kolmest vaid kõik need. See on kõigi kolme süntees, ning seega on see tegevus ja ajaline protsess. See protsess hõlmab narratiivteose absorbeerimise, sünteesimise, tootmise, taastootmise ja transformeerimise, kus eesmärk ja lõpp on kommunikatsioon teadvuste vahel. Narratiiv kui selline on jätkuv, emergentne ja kreatiivne protsess. Ja kuna narratiiv on protsess, on ta temporaalne nähtus. See on abinõu, kommunikatsioonivahend, ja see on kommunikatsioon kuna ta kulgeb ajas, narratiivteadvuste vahel.
Sai ka väidetud, et identiteet tekib sellest narratiivprotsessist, intiimsest kommunikatsioonist teisega, mille narratiiv võimalikuks teeb. Identiteet on temporaalne fenomen - meil on tunnetame enda kestvust, konstantsete kuid ometi muutuvate entiteetidena. Ometi võib seda tunnet mõista ainult läbi narratiivse kommunikatsiooni ja seda võib väljendada ainult narratiivis. Ilma narratiivse tooteta, narratiivteadvuse või narratiivkommunikatsioonita ei oleks sellist mõistmist. Seega leidsime, et Ricoeuri ideed mimeesis1, või mittenarratiivse prefiguratsiooni, narratiividentiteedi kui enesejäävuse ja lugude omastamise kombinatsiooni, ning elu autorluse kohta ei ole võibolla kõige adekvaatsemad. Mimeesis1 ei võta arvesse taju narratiivset struktuuri, mida väidab fenomenoloogia, ja seega tundub transformatsioon tajust tähenduse tekkeni otsekui maagiline ja väljamõeldud. Tema idee narratiividentiteedist nõuab edasiarendamist, kuna ei võta rahuldavalt arvesse teadvustevaheliste dialoogisuhete rolle. Ning küsimus elu autorlusest leiab paremat käsitlust Macintyre ja Bahtini kui Ricoeuri poolt. Ricoeur on avanud ukse vaidlustele narratiivi olulisuse üle inimeksistentsi jaoks, valmistades ette pinnase, millelt edasised uuringud võivad tõukuda, ent tema töö nõuab ülevaatamist, lisamist ja toetamist. Bahtin, Carr, MacIntyre ja fenomenoloogid annavad sellele jätkuvale dialektilisele vaidlusele tähtsaid ja olemuslikke panuseid.

Märkus: sooviksin tänada dr. Arran Gare"t, kelleta see artikkel poleks valminud.